FILMINOMINENDID
PARIM MÄNGUFILM
Paavo Piigi auhinnatud näidendil põhineva Priit Pääsukese nüansirikka huumoriga vürtsitatud debüütmängufilmi tegevus hargneb viimast päeva avatud burgerirestoranis Kett. Üksteise järel ilmuvad Ketti viimase päeva värvikad külastajad - lihtsat tööd otsiv üleharitud noormees, omavahelistes suhetes väljakannatamatu aususeni jõudnud abielupaar, kaks jänkut, et enne peole suundumist korralik põhi laduda. Nad tulevad ja lähevad - lootuses leida mõistmist ja lähedust. Ettekandja on selle kõige tunnistajaks.
Kolmest novellis koosnev mängufilm. „MEHETAPJA” on motiiv rahvaluulest, teema, mida tuntakse Skandinaavia pärimustekstides, ka meie samanimelises regilaulus. Tegevus toimub pulmapäeva varahommikust järgmise päeva varahommikuni. Sündmusi juhib force majeure , vääramatu ja ettenägematu jõud - kombed ja rituaalid, mis rohkem kui sada aastat tagasi veel toimisid. Peategelaseks on Maara - noor pruut, kes viiakse uude peresse. „SÜÜTU” tegevus toimub 1949.a. kevadel. Peategelaseks Ingerimaalt Eestisse küüditatud noor Elina. Edasiküüditamise hirmus registreeritakse fiktiivne abielu eestlase Heinoga. Noored hakkavad elama Heino onu korteri verandal, kummalgi eraldi nurk ja magamisase. „Organid” saavad vihje abielu fiktiivsusest. Heino ja Elina kutsutakse ülekuulamisele.
Rainer Sarneti käe all valminud “Novembrit” võib kirjeldada kui muinasjutufilmi täiskasvanutele, kus saavad kokku must huumor ja romantiline armastus. Filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega. Loo peategelane on noor talutüdruk Liina (Rea Lest), kes on lootusetult armunud külapoiss Hansu (Jörgen Liik). Hansule on aga silma jäänud hoopis imekaunis mõisapreili (Jette Loona Hermanis). Lisaks nõuab Liina isa (Arvo Kukumägi), et neiu läheks naiseks ropu suuvärgiga Endlile (Sepa Tom).
PARIM DOKUMENTAALFILM
29-aastane Veronika on neljandat kuud rase ning kolmandat kuud joomatsüklis. Veronika armastatu Fred on endine kriminaal, keda ta ka joomingu käigus pussitanud on. Veronika teiseks heaks sõbraks on Ivo – homoseksuaalne mees, kes on kindel, et just see naine on tema elu armastus, kahjuks küll vales kehas. Nende kolme päevad mööduvad tsüklijoodikute seltsis, kellega koos ei näe nad siin ilmas millelgi suuremat mõtet ega pea vajalikuks seetõttu kellelegi ennast tõestada.
Kunstnik Lauri Sillak aka Laurentsius alustab oma värske näituse maalimist tavatus kohas – tühjaksjäänud puumajas Tallinna südalinnas. Majas, mis on kuulunud Eesti filmi- ja fotokunsti loojale Johannes Parikasele ja tema naisele Lillile. Parikaste nimi oli esimeses Eesti Vabariigis tõeline tooniandja. Sellega seostusid Eesti esimese missivõistlus, riigimeeste prominentsed portreed ja kogu Eestimaa ülespildistamine. Parikaste salapärase elumaja seinad peidavad endas inimeste jälgi, kes omal ajal pildil olid ja kultuurkihtide alt paljastub tollane elu. Ajastu tapeetidele ilmuvad kaasaegsete kaunitaride ja maailmakuulsate pesumodellide portreed, aga maja perenaise Lilli vaim on rahutu. Tal on rääkimata üks lugu.
Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rock-muusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma - Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil tuhanded hipid arreteeriti KGB poolt.
PARIM ANIMAFILM
On päev enne Manivaldi 33. sünnipäeva. Üleharitud, töötu ja ükskõikne Manivald elab koos domineeriva pensionärist emaga ning veedab oma päevi klaverit harjutades. Samal ajal koristab ema tema sokke ning keedab talle kohvi. Elu on lihtne, kuid mitte kuigi hea. Nende ebatervislik sõltuvussuhe on kokku kukkumas, kui pildile ilmub kuum noor hunt Toomas, kes tuleb parandama nende pesumasinat. Ning neid endid.
Oma elu kloostrimüüride vahel mööda saatnud vana ja väärikas nunn Maria on otsustanud täita noorpõlveunistuse. Ainsaks takistuseks tema teel on aga katkendlik, peaaegu olematu mälu. Maria kardab, et tema unelmate soov võib osutuda patuks.
Mirimi pere telgib järve ääres. Pärast väsitavat päeva puhkab pere telgis, ainult kanal ei tule und. Ta läheb välja jalutama, kuuleb aga hirmutavaid öö hääli ning näeb pimeduses helkivaid silmi. Kana haarab fotoka, et enda ümberpiirajatest pilte teha. Hommikul saavad kõik näha, keda kana öösel kartis.
PARIM LÜHIFILM
Keskealine Helen, kes pole ikka veel üle saanud oma abielu purunemisest, veetakse sünnipäeva puhul ööklubisse. Suutmata elule uut võimalust anda, lõpetab ta õhtu sissetungijana oma endises kodus.
Harri vaevleb süütunde käes, sest pole peale lahutust piisavalt aega veetnud oma 10-aastase pojaga. Et kaotatud aega tagasi teha, otsustab isa minna pojaga talvisele retkele üle jäise mere. Olles harjunud kõike kontrollima, seisab Harri jääväljal vastamisi jõududega, mida ta kontrollida ei suuda.
Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal tegutses Pähkla külas, Saaremaal kolhoos, mis andis tööd pea kõigile külaelanikele. Kolhoosis töötas traktoristina ka Lembri Uudu. Pärast kolhoosi lagunemist kaotas suurem osa külaelanikest oma töö ja Uudu suri. Vahel aga juhtub nii, et inimese tegelik elujõud tuleb välja alles pärast tema surma. Lembri Uudu suri ära nii õigel ajal, et temast sai kangelane, kes hoiab siiani külaelul hinge sees ja kolhoosi koos.
PARIM NAISNÄITLEJA
Sketšipõhise stsenaariumiga KETI LÕPUst voorib läbi terve plejaad eriskummalisi tegelasi - neile kõigile on tunnistajaks peategelane, Ettekandja, kelle roll on selle filmi selgrooks. Maiken Schmidti debüüt täispika mängufilmi peaosas on tundlik, soe ja vihjeline.
Näitlejanna, kes minimalistlike vahendite kaudu jõuab suurte sügavusteni.
Rea Lesta kehastatud habras, kuid kindlameelne Liina on leidnud kiidusõnu enamikes “Novembrit” käsitlevates filmiarvustustes nii kodu- kui välismaal. “Real näib olevat loomuomane anne filminäitleja tööks, ta mõjub ekraanil orgaaniliselt ja puhtalt, mängides oma tegelaskujusid ääretu täpsuse ja vaoshoitusega, samas tormates ennastunustavalt jäisesse jõevette, lumme, mutta, segast-esse inimsuhetesse,” kirjeldab tema tööd Eesti Ekspress.
PARIM MEESNÄITLEJA
Jörgen Liigi Hans kehastab “Novembris” romantilist, pimestavat igatsust millegi kättesaamatu ja kauni järgi. Tema siiras ja ehe rollisooritus Hansuna tõestab, et ka kõige pimedamast ööst ja paksemast mudast võib valguskiir läbi murda. Hansu hingestatud vestlusi lumest tehtud kratiga, mis räägivad Veneetsiast, gondlitest ja igavesest armastusest, võib lugeda Eesti kinoajaloo kõige romantilisemate hetkede hulka.
"Minu näoga onu" on eeskätt isa ja poja lugu. Rain Tolk ja Roman Baskin on moodustanud niivõrd eheda duo, mängides karaktereid, kellele südamest kaasa elada kui ka kelle üle lust nalja heita. Nende mäng on mõjus, usutav ja äratuntav.
PARIM REŽISSÖÖR
Priit Pääsukese ilma Eesti Filmi Instituudi toeta indie-filmina valminud KETI LÕPP on stiilne ja kompromissitu, konventsioone lammutav mängufilmidebüüt. Film on art-house'ile omase tugeva režissöörinägemusega, kuid samas laiale vaatajaskonnale mõistetav ja puudutav. Valdavalt ühes tegevuspaigas lahti rulluvas KETI LÕPUs on režissöör sidunud meeldejäävaks tervikuks kokku orgaanilise ja humoorika näitlejate ansamblimängu, lummava operaatoritöö ning kaasaegse, naha alla pugeva helikujunduse.
Rainer Sarnet alustas selle filmi loomist juba enam kui kümme aastat tagasi ja tulemus on olnud ootamist väärt - “Novembrit” on saatnud edulugu nii Eestis kui rahvusvaheliselt, mida tõestavad osalemised Tribeca, Palici, Karlovy Vary, Shanghai jpt. tipptasemel filmifestivalide programmides. Sarnetit on tema töö eest juba tunnustatud auhindadega nii PÖFFi, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kui Kultuurkapitali poolt.
PARIM STSENARIST
Stsenaariumi teevad eripäraseks unikaalsed karakterid ja originaalsed detailid, autoritele ainuomased leiud. Stsenaristid valdavad elu nägemise ja kunstilise tõlgendamise oskust, osavust tõepäraste ja koloriitsete karakterite loomisel, komöödiavahendite valdamist ning kandvate stseenide ülesehitamise kaunist kunsti.
Rainer Sarneti stsenaarium põhineb küll Andrus Kivirähki bestselleril, kuid on siiski täiesti omaette käsitlus Kivirähki loodud maailmast. Sarneti jaoks on filmi kesksed küsimused seotud hinge, usu ja vastamata armastusega. Kriitik Tõnu Karjatse on välja toonud, et Sarnet on ehitanud Andrus Kivirähki mütoloogiakäsitlusse oma loo, jättes sealjuures alles enamiku romaanist tuntud elemente ja tegelasi. “Sarneti fookus kandub vana targa rehepapi juurest noortele ja seab esiplaanile mitte niivõrd ellujäämise või hakkamasaamise põrgurahvaga manipuleerimise abil, kuivõrd armastuse otsingu ning kestvuse probleemid. Seeläbi püüdleb Sarnet kõrgematesse sfääridesse kui ainelist kasu otsiv rehepapp,” kirjeldab Karjatse. Screen Anarchy on välja toonud, et “Novembri” loos on veidralt...
Oskuse eest kirjutada lugusid, mis toimuvad omas ajas kuid on alati kaasaegsed ja puudutavad vääramatu jõuga olulisi teemasid.
PARIM OPERAATOR
Püüdlus säilitada Eesti dokumentalistika koolkonna operaatoritöö traditsioone.
Mart Tanieli meisterlik operaatoritöö “Novembris” on leidnud ohtralt rahvusvahelist tunnustust. Ta on võitnud parima operaatoritöö auhinna New Yorgis Tribeca filmifestivalil ja Ameerika Operaatorite Liidu preemia ASC Spotlight Award. „November“ on väga kaunilt üles võetud. Mart Tanieli monokroomlääts koos eredate reflektoritega rõhutab lumemaastike tekstuuri, vee peegeldust ja peategelaste nägusid, toob meelde nii päikesest luitunud vanad fotod kui ka lisab müstilist vürtsi filmi pildikeelele. Ja kui pimedaks läheb, roomab välja ka meeleheide. „November“ on visuaalne nauding”, kirjutab Tanieli töö kohta Marina Richter ajalehes Sirp.
Mihkel Soe kaameratöö on pälvinud rohkelt kiidusõnu nii kodumaiselt publikult kui välismaa ekspertidelt. Erilist tähelepanu on pälvinud avarad loodusvaated. Mihkel on oskuslikult kasutanud liikuvat kaamerat, järgimaks tegelaste psühholoogilist loogikat, luues pinget ja lahendades seda, kruvides üles vaataja ootusi ja pakkudes ootamatuid meeleolu muutusi. Visuaal toetab draamat.
PARIM HELILOOJA
Jacaszek on tunnustatud Poola kaasaegse elektroonilise muusika autor. Tema looming on sügavalt religioosse taustaga, mis sobitub ideaalselt “Novembri” küsimustega hingest ja selle müümisest või puudumisest. Jacaszeki poolt “Novembrile” kirjutatud originaalmuusika puhul tuleks välja tuua ka fakti, et muusika on loodud tänapäeva kontekstis üsna haruldasel moel ehk ilma referentsmuusikata st. režissööri poolt ette antud helinäideteta - helilooja looming sündis vaid puhtalt selle pealt, mismoodi ta filmi visuaali ja lugu ise tajus.
Mitmekihilise, mõjusa, filmi ja karaktereid toetava muusika loomise eest. Sten Sheripovi muusika sulandub loosse, rõhutades meeleolusid ja olukordi puhkehetkedel eesti popklassika pärlitega.
Tanel Kadalipp on saavutanud midagi väga suurt: ta on loonud heli, mida on ilus vaadata. Taneli poolt loodud Lembri Uudu muusika on nii ilus, et loob koos pildiga imelise atmosfääri, poeb vaatajale hinge ja tekitab tundeid, domineerimata seejuures pildi üle, aidates kõigel ühte sulada ning kutsudes esile ühe väikese küla inimlikult valusa nostalgia. Tanel Kadalipp on geenius - seda on isegi kuulda!
PARIM FILMIKUNSTNIK
Jaagup Roometi ja Matis Mäesalu rolli “Novembri” juures ei saa ülehinnata. Jaagupi ja Matise ennastunustav töö filmi atmosfääri loomisel, ajalooliselt sobilike detailide ja interjööride leidmisel ja loomisel on erakordne.
Kunstnik on õnnestunult loonud keskkonnad, mis iseloomustavad filmi kolme põhikarakterit. Koostöös režissööride ja operaatoriga loodud atmosfäärid peegeldavad peategelase emotsionaalseid võnkumisi.
Ülim oskus olla toeks loo jutustamisele, luues keskkonnad, mis on täpselt hingestatud.
PARIM HELIREŽISSÖÖR
Helikujundus on üks olulisemaid elemente peamiselt ühes võttekohas - burgerirestoranis - toimuvas mängufilmis KETI LÕPP. Tegevuspaik on selle filmi üheks peategelaseks ning ilma meisterliku ja tundliku helikujundustega, ei oleks burgerirestoran Kett filmis elama hakanud. Tegemist on Ann Reimanni esimese täispika mängufilmiga helirežissöörina - tema pühendumus, leidlikkus ja jonnakus soovitud eesmärgi saavutamiseks, töötades ülinõudliku režissööriga, oli imetlusväärne ja inspireeriv.
Hollandi noorema põlvkonna helirežissöör Marco Vermaas sai suurepäraselt hakkama keeruka ülesandega luua animaalsed helimaastikud, st. et vaatajal tekiks tunne, et kogu loodus on elus, et puudes, metsmaastikes, jõgedes ja lagendikes peitub salapärane hing ja elu.
Oskus luua helide maailm, mis toetab ja rikastab visuaalset maailma, seda lõhkumata.
PARIM MONTEERIJA
Martin Männik näitas üles pikaajalist pühendumist ja leidlikkust dokumentaalfilmi „Nõukogude hipid“ monteerimisel, kombineerides loominguliselt visuaalkunsti, animatsiooni, arhiivimaterjali ja nüüdisaegsed kaadrid ühtseks kaasahaaravaks tervikuks ühendades ajaloo tänapäevaga. Kolme koostööaasta jooksul suutis ta hästi sisse elada lillelaste maailma ja seda ka filmis koostöös režissööriga veenvalt väljendada. Martin on olnud vastutustundlik ja kannatlik kaasteeline sel üsnagi väljakutseterohkel teel. „Nõukogude hipid“ on osalenud praeguseks juba mitmel tunnustatud rahvusvahelisel festivalil, seal hulgas DokLeipzigis.
Tambet Tasuja omab filigraanset materjali taju, tänu millele oskas ta üsna kaootilisest materjalist korraliku ekraaniteose monteerida
PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Suurepärane tööeetika ühendatud hiilgava stiilitunnetusega.
Multitalendist moekunstnik Jaanus Vahtra kostümeeris “Novembris” külarahva ajaloolistesse koredatesse kangastesse ja kaltsudesse, ürpidesse ja undrukutesse, millele ta vastandas mõisaelanike kaunid ja rõhutatult elegantsed kostüümid, voogava siidi ja sätendava sameti. Vahtra loodud hõrgud kostüümid sobituvad “Novembrisse” perfektselt, töötades sajaprotsendiliselt kaasa loo sügavama sisu - ilu ja inetuse, pimeduse ja valguse, hea ja kurja igavese võitlusega.
Lähtudes erinevatest ajastutest on kostüüm detailne ja üldistav samal ajal, olles alati toeks näitlejale.